Esmaspäev - reede 22.11

Kõik viis päeva peaaegu ühesugused, hommikune vahetus ja kahest vaba. Olen pesnud üksjagu päid ja isegi lõiganud paari meest.

Ilm on olnud väliseks tegevuseks mitte eriti sobiv, pole olnud ühtegi päeva ilma vihmavarjuta. Nii umbes seitse kraadi sooja ja niiske. 

Naabri aias on hurmaad valmis saanud. Tore puu, laseb lehed maha aga viljad on küljes.

Märkamatult on üle poole Sloveenia praktika ajast möödunud!

Proovisin ära ühe kohaliku kuulsa magustoidu nimega Kremšnita. See on Bledi järve kandist pärit ja nüüd juba ammu üle Sloveenia levinud mitte väga magus kook, mis on kaetud lehttaignaga, selle all on vahukoore kiht ja kõige all midagi buberti taolist. Päris hea.

Pühapäev 17.11

Ilm oli hommikul ootamatult ilus ja isegi päike paistis pikemat aega. Tänaseks teemaks oli mul plaanitud Tivoli mäe külastus. See on suur mägi Ljublana linnas, metsaga kaetud ja jalutamiskohaks tundus et enamasti kohalikule inimesele. Tõusud ja laskumised on ka ja kohati märkimisväärsed. Kes tahab see jookseb, jalutab või sõidab jalgrattaga. Hästi palju on koertega jalutajaid ja koerad ei ole rihma otsas vaid ajavad vaikselt omi asju ja eriti isegi üksteisest välja ei tee.

Mäe otsas on loomulikult kirik. Kahjuks küll hetkel remondis. 

Kes vaeva ette on võtnud ja üles jõudnud, see saab ennast kosutada väikese eine või lihtsalt kohviga. Ka tundus see olevat gruppidele kogunemise kohaks.

Vaated mäelt muidugi järjekordselt imelised.

Linna pool mäeküljes on korrastatud prantsuse aia moodi pargiosa, jalgteede ja paari lossi moodi majaga.

Et tasakaalustada päeva sportlikku poolt külastasin vastukaaluks rahvuslikku kunstimuuseumi. Suuruse poolest meie KUMU-ga võrrelda ei anna aga kunsti oli küll.  Kaks muuseumi piigat käisid mul kogu aeg sabas, olin täna suht ainuke külastaja. Kas pildistada tohtis või mitte ei tea, aga ühe kõpsu uhkest saalist salaja tegin.

Laupäev

Täna ja homme kaks vaba päeva!

Et aeg mitte raisku ei läheks tegin plaanid juba reede õhtul valmis. Et kui ilm vähegi lubab, siis alustan kaugemalt peale ja käin Bled´i järve ääres ära. Bussijaamast umbes tunnike sõitu ja maksab 6,30 üks ots. Aga tasus minna, sest ilm kannatas ära ja isegi päikest oli.

Järv ise mägede vahel ja muidugi imeilus. Sloveenial on üksainuke looduslik saar ja see asub Bled´i järve keskel. Muidugi on sellele kirik peale ehitatud. Ümber järve tiir on umbes kuus kilomeetrit meeldivat jalutuskäiku.

Vaatamisväärsus omaette on Bled´i kindlus. 

Ronisin ikka üles ka. 

Vaatamisväärsusi on hea külastada kohe hommikuti, kui mäest alla hakkasin minema, saabusid alles jaapani ja hiina turistibussid. Nad jooksevad ikka hullunult ringi ja jälitavad iseendid oma kaameratega.

Minu üllatuseks istusid kalda ääres ka kalamehed. Aga sellist varustust ei ole ma veel enne kohanud. Tegelt ei ole ma üleüldse kala-huviline, aga agregaat hakkas silma. Ise istuvad nad veits eemal varjumise värvi telgi all. Miks see hea on ei tea.

Paadininadele on plotti augud lõigatud. Väga kaval, saab kohe otse ja kuiva jalaga.

Olimpijski Veslaški Center Bled.

Sloveenia sõudjatel on küll kaunis koht treeningute jaoks. 2000 m distants on järve vastaskaldani poidega tähistatud.

Reede

Jalutasin kesklinna ja läbisin ühtlasi linna keskturu. Juurikad, puuviljad ja riided nagu meilgi. Silma jäi selline tore kontrollkaal.

Ljubljana linn on saanud auhindu keskkonnasõbraliku transpordikorralduse eest ja sellised elektriautod liiguvad mööda jalakäijate teid transportides reeglina vanemaid inimesi kellel käimine raske.

Täna kohtusin kooli esindajaga kah, andsin talle allkirjastamiseks paki pabereid. Sümpaatne naisterahvas, nii minu ealine. Kohtume temaga uuesti esmaspäeval, 25. novembril heategevuslikul soengute šõul kuskil kesklinna saalis.

Esmaspäev-teisipäev-kolmapäev-neljapäev

Sajab päevad otsa nagu novembrile kohane ja sellel nädalal käin salongis õhtuses vahetuses 13-19.00. Seoses sellega olen hommikud veetnud kodus kuulates vihmasabinat ja läinud lõunaks kohe salongi. Linnas ringi käinud rohkem ei ole, toidupoes vaid.  Pimedaks läheb siin kella kuue paiku ja kui kaheksast koju jõuan, siis ei olegi mõtet olnud enam uitama minna. 

Salongis praegu võrreldes nädalavahetusega suisa vaikne aeg. Tööl on ka kuuest juuksurist neli või viis. 

Ühel õhtul võtsin kuuri luku tõsisemalt ette ja sain jalgratta kätte. Tegin tunnise tiiru. Algselt oli mul ju optimistlik plaan hakata rattaga salongis käima. Aga teglikult tänan õnne et oli oidu osta siiski bussi kuupilet, sest ega sellise vihmaga jalgratta seljas võidelda meeldiv ei ole.

Ja tänulik olen ka digivolinik Andrus Ansipile, kes surus läbi selle, et välismaal saab eestlane (eestlasena end identifitseerides) Eesti TV-d vaadata. Tore!

Pühapäev 10.11

Vaba päev!

Tänane plaan oli linna keskel asuva mäe otsa kindlust vaatama minna. Ljubljanski grad - nimeline. Et olla täiega turist, siis lasin enda mäkke tõsta funikulööriga. Viib üles ja toob alla. Teine variant on ronida.

Kindlus linna südames mäe otsas meenutab natuke Tartu Toomemäge. Muidugi mastaabid on suuremad ja rahvast kordades rohkem. Vaadata on palju nii sees kui ümber ringi. Soovitan kindlasti läbi astuda, kes siinmail ringi käima juhtub. Hea ilmaga pidavat Sloveenia kõrgeimat mäge Triglavi nägema. Mina vist ei näinud, liiga pilvine päev sattus.

Täna selgus selline tõsiasi veel, et need loomad kes siin jões elavad ja keda ma saarmasteks pidasin, osutusid hoopiski nutriateks. Nüüd siis see asi ka selge.

Laupäev 09.11

Varahommikul salongi ja oh üllatust kell 8 laupäeva hommikul on salong rahvast täis. Kusjuures mõned väikesed lapsed on ka voodist välja tõstetud ja juuksurisse toodud. Pesen mõned pead ja teen muud nipet-näpet. Muideks see ka veel, et kui Iirimaal pesti päid nagu musta pesu, siis siin pestakse nagu väga musta pesu ja tükk-tükk aega.

Kella kahest olin vaba. Bussiga kesklinna ja jälle üllatus - otse veinifestivalile. Süsteem selline, et ostad 20 raha eest pokaali ja hakkad liikuma mööda tänavat mille mõlemad ääred on täis väikesi müügilette (kõik on nummerdatud) ja igas letis sai lasta endale pokaali veini valada. Sellliseid laudu oli üle 70-ne. Veinid valged, punased, roosad - mida iganes. Kui vein meelids, oli võimalik pudeliga kaasa osta. Ma arvan et mingi hindamine oli ka kusagil. Kui pärast pokaali endale koju viia ei tahtnud, siis sai selle 10 euro eest tagasi müüa. Rahvast oli päris palju.

Muusikalise poole eest hoolitsesid üks sarvedega loom kitarriga

ja saksofoniga mees koos koeraga, koer ulus kõrgemaid noote kaasa. Ausalt öelda oli koerast kahju.

Kui juba kesklinnas, siis traditsiooniliselt ikka turistipoed ka läbi käia. Draakon on linna sümbol ja sellest ei saa ei üle ega ümber.